30 Märts

Tere päevik, sina oled siis minu pisikene seikluste kogum. Ma alustan oma sissekandeid alates meie esimesest projekti päevast, milleks oli esmaspäev, 30 märts. Huvitaval kombel saime me isegi kaua magada, eelnevalt leppisime kokku, et meie äratus on hommikul 08:00 või kuda kellelegi parem on, kuna juba 08:30 pakkus hotelli juhataja meile kerget hommikusööki(krossantid on nii head). Aga buss ootas meid hotelli juures 09:30 ja viis meid kooli. Tee meie sõprade kooli on võrdlemisi pikk, tervelt pool tundi, aga suurepärase seltskonnaga ja tänu ilusatele mägedele oli see kui 5 minuti sõit! Kooli jõudes ootasid meid juba kooli direktor Sabatino ja inglise keele õpetaja Giuseppina kes meid avasüli vastu võtsid. Nad juhatasid meid alguses raamatukokku, kus me kõigepealt viime läbi pisikese koosoleku, saame tuttavaks ja siis asume alles kooli uudistama. Kool on neil jube suur ja ilus, kollektiiv oli meie vastu väga lahke ja ekskursiooni käigus näitasid meile erinevaid klassiruume, laboratooriume, spordisaali...aga aktusesaali jõudes avastasime, et meie sõbrad itaalased olid meile valmistanud väikese üllatuse, nimelt olid nad ettevalmistanud ühe kena show. Oi me olime nii üllatunud, hea et mul oli digifotoaparaadi aku täis laetud ja kaart tühi(me saime teha palju pilte nii showst kui ka publikust). Peale vägevat showd, meie suundusime oma grupi ja veel meid saatva partnergrupiga raamatukokku, kus algas eestlaste poolt ette valmistatud tutvumisüritused. Selleks olid Madis ja Maksim valmistanud ette mitmed erinevad „energiserid“ ja tutvumismängud. Üllataval kombel liitusid meiega isegi õpilased kes ei kuulunud meie projekti(juu neile meeldisid meie valmistatud mängud). Edasi suundusime juba linna kust me võtsime osa linna poolt korraldatud koolide paraadist(koos meie partnerkooliga). Paraadi lõpp oli ühel kenal väljakul kus me kõik istusime maha ja kuhu tuli tervitama meid kõiki üks korraldajatest, üllataval kombel ja meie rõõmuks tänati eraldi paraadil osalevaid külalisi eestlasi kes on külas oma partnerkoolil, selle peale koolsid pool linna meie rõõmuhõiskeid ja aplause. Peale küllalgi pikka ja väsitavat istumist sai see rõõmus üritus läbi ja me otsustasime tagasi minna jalgsi. Aga kuna meie teele jäi ette väga paljusid erinevaid poode siis tagasitee kujunes pikemaks kui algul arvasime. Päeva lõpetasime suurepärase itaalia köögiga ja suure ajutööga, ehk valmistudes järgmiseks päevaks.

31 Märts

Tere kaunist ja väsitavat õhtut kallis päevik. Lõpule on jõudmas mei projekti teine päev mis oli ausalt öeldes äärmiselt meeleolukas ja seiklusterohke. Oma päeva alustasime nagu esimest päevagi, kerge hommikusöögiga hotellis ja sõidsime kella 10ks kooli. Koolis ootasid meid direktor ja inglise keele õpetaja. Tegime tõsised näod pähe(mis eriti ei õnnestunud) ja suundusime raamatukokku mis on saanud meie ürituste toimumiskohaks, kuna see on suurepärane koht koosolekute ja erinevate presentatsioonide, viktoriinide ning eriti mängude läbiviimiseks. Nagu eilegi, alustasime me tänast päeva 2 tuttava „energiseriga“ (Baby shark ja trallala) mis itaalastele kohe algusest peale läksid. Edasi läks meil juba ametlikult kuna meil oli palju küsimusi mis vajasid lahendamist ja see oli hea võimalus tihendada itaalaste ja eestlaste omavahelist tutvust/sõprust/läbisaamist. Peale pisut väsitavat koosolekut seadsime oma suuna külastamaks S. Severina lossi ja teda ümbritsevat mägist küla. Sõit sinna võttis aega, nagu alati kui leiad kaaslastega ühise keele ja jääd imetlema võrratut vaatepilti siis aeg möödub imeväel. S Severinasse jõudes suundusime lossi ja seal saime näha vanu väljakaevatud säilmeid(luukered), rõivaid(originaalid), kunsti(laemaalingud ja pildid) ja palju palju huvitavat. Peale lossi ja pisut ka linna uudistamist ning linnas pargis maastiku(mägede) pildistamist oli käes juba lõuna ja seepärast suundusime mööda mägiseid teid meie tänasesse toitlustusasutusse(loe restorani). Tegu oli kena pisikese pereäriga kus toit oli imehea ja vaade oli võrratu(vilju täis sidruni- ja greibipuud võrratu mägede taustal). Aga kuna meie oleme iga päeva planeerinud viia läbi erinevaid üritusi ja olime parasjagu ka tuttavad juba siis oli õige aeg peale lõunasööki Itaalia-Eesti-Vene-Inglise keeletund. See tund oli selleks et meie ja itaalased õpiksid tundma erinevaid vajalikumaid väljendeid ja fraase. Selle tunni läbiviimiseks valisime selle sama perekonna aia ning pidasime oma tunni värskes mägises looduses. Tund oli põnev ja itaalased said hiilata oma teadmistega vene ja eesti keelest, aga ega eestlasedgi halvemad polnud, itaalia keel oli meil kui teine emakeel. Peale põnevat keeletundi oli meil aga aeg edasi liikuda. Meie järgmine sihtmärk oli Capo Calonna, kena vana asuluse paik millest säilinud on ainult Kreeka jumalanna Hera templi üks sammastest ja majade vundamendid. Kahjuks templile lähedale me minna ei saanud kuna tempel oli ümbritsetud aiaga, kuid sellegipoolest oli tegu maagilise paigaga kus aeg möödus võluväel ja tagasisõites tundsime kuidas see piirkond oli meid mõjutanud(uskumatu aga tõsi). Imekombel oli päev jõudnud õhtusse kui võluväel ja käes oli aeg jätta tänaseks hüvasti meie itaalastest sõpradega ning suunduda hotelli, et valmistuda järgmiseks põnevaks päevaks täis seiklusi, huumorit, itaalia keelt ja ajalugu;).

1 Aprill

APRILL!!!...Kui aus olla siis ei ole küll arusaanud, et algamas on kolmas projektipäev. Ikka veel on tunne nagu me alles saabusime, ehki taipad juba palju asju mis ennem tundusid võõrad kuid ikkagi ei suuda endale sisestada et täna pead sa tegema nalja. Nagu tavaks on saanud algab meie päev hommikusöögiga hotellis millele järgneb sõit kooli ja koosolek kooli raamatukogus. Kahjuks täna polnud võimalik meiega kauaks jutustama tulla kuna tema töökohustused vajasid teda mujal, aga ta lubas tagasi tulla niipea kui võimalik. Kui koosolekui saime peetud siis oli aeg tänaseks viktoriiniks „kui palju sa tead Eestist ja Itaaliast.“ Üllataval kombel oli see viktoriin hoopisgi naljaga pooleks ja see oli hea tujutõstja. Peale hommikust koosolekut ning viktoriini oli aeg valmistuda tänaseks fotokonkurssiks. Selleks me pidime jagama ennast 2 gruppi kes suundusid erinevatesse arvutiklassidesse ja hakkasid sorteerima oma seni Itaalias tehtud piltidest kenamad ja parimad mida meie tahame esitada fotokonkursill. Ma võtan sõnad tagasi kohapealt, et fotode tegemine ja nende selekteerimine on kerge töö. Peab tõdema, et miski ei tule elus kergelt ja valiku tegemine oli raskem kui oleksin arvanud. See küll võttis minul isiklikult palju aega aga lõpuks tehtud ma ta sain. Vahepeal olid aga meie Itaalia sõbrad valmistanud raamatukogus ette pisikese video Ida-Virumaast, mida lõpetas suur aplaus. Aga kogu see protsess võttis meilt terve ennelõunase aja nii et peale fotode valikut meie suundusime lõunatama. Seekord sõime koolist 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, pisikeses söögikohas. Uskuge või mitte, aga ma imestan kuidas itaalased saavad oma toidukogustega nii saledad olla, portsionid on ju hullumeelsed ja niimõnelgi oli probleem toidu lõpetamisega. Kui aga lõuna oli söödud ja kõht oli täis siis oli aeg suunduda vanalinna. Meie jaoks oli ettevalmistatud pisike ekskursioon Crotone vanalinnas peale mida me suundusime arheoloogia muusiomisse kus me nägime Crotones ja tema lähiümbruses leitud kohati väga vanu esemeid ja külastasime Crotone kindlust. Peale kohaliku ajalootundi uskuge või mitte aga suundusime lähedal olevasse kohalikku jäätisekohvikusse, et jäätisega natuke maiustada. Peale peade tagasitoomist tänapäeva läbi külma ja väga maitsva maiuse oli kätte jõudnud õhtu ja meil oli aeg naasta hotelli valmistumaks õhtusöögiks ja sellele järgnevateks koosolekuteks ja järgmise päeva ettevalmistamiseks.

4 Aprill

Tere kaunist õhtut sulle päevik. Küll on elu ikka musikaalne, aga sellest natuke hiljem. Täna algas meie hommik nagu iga teinegi hommik, hommikul pahuralt üles, pesema, hommikust sööma, kiired ettevalmistused ja bussipeale. Täna aga meie kooli kauaks ei jäänud kuna meil oli planeeritud palju erinevaid asju teha ja näha seega ainuke asi mida me kulutada ei tohinud oli aeg kuna teda me tagasi ei saa ükskõik kui palju ka ei taha. Igatahes koolist läksime edasi juba Ühte pisikesse väikekülakesse kus asus agrokultuuriline muusieom, kus me saime tutvuda erinevate tehniliste lahenditega ja ka kuidas nägi välja talupoegade ja teiste lihtrahvaste elu. Meid pani imestama et kõik vanad tööriistad olid omaniku enda kolekteeritud ning otsitud. Peale muusiomi oli aeg minna tutvuma itaalia veiniga, teadagi et nad on uhked oma veinide üle ja on teada ka miks. Seal tehases tehti meile ekskursioon ja räägiti kuidas käib veini tootmine, talletamine, transport. Peale seda kui kõigil suud vett jooksid suundusime tagasi Crotonesse, kus me suundusime lõunatama. Mmmm.....pitsa. Kiirelt kiirelt söödud, suundusime tagasi bussipeale et minna kooli kus meid ootas võrkpalliturniir ja fotokonkurss, rääkimata sõpruse puu istutamine. Kooli jõudes hakkasid meie tüdrukud ette valmistama võrkpalli turniiri, kibekärmelt olid vajalik varustus näpuotsas, tabelid täidetud ja käes oli hetk kus algas meeskondade loomine ja võistlus. Kes aga osaleda ei soovinud aitas teisi raamatukogus välja sorteeritud ning prinditud piltide ülesriputamist. Kui mõlemad osapooled said oma ülesannetega hakkama, siis kõik kogunesid spordisaali kus toimus ametlik võitjate autasustamine. Kuid medalid ja karikad olid jagatud ja pildid tehtud suundusime kõik kooli kõrval olevasse aeda kus toimusmõlema partnerite vahelise sõprust sümboliseeriva puu istutamis tseremoonia. Kui aus olla siis see kujunes hoopisgi naljakaks sündmuseks, aga see on ongi ju peamine, et sa teed midagi ja sa saad naerda. Sel ajal kui meie istutasime puud siis žurii otsustas fotokonkurssi võitjad. Selleks ajaks kui me puu istutasime maha ja pildid tehtud said suundusime me veel tagasi raamatukokku kus saime silmata oma meistriteoseid ning tegime pisikese ametliku kohtumise kus saime jagada erinevaid muljeid, arvamusi ja häid sõnu. Edasi oli suund hotelli puhkama kust suundusime sööma ja lõpetasime ka endalegi ootamatult karaoke ja tantsuga. Kõkkuvõttes võin ma öelda et täna oli üks mitmekesine päev kus sai olla tõsine, kurb ja kohe kindlasti rõõmus kuna ma pole kaua kaua karaoket laulnud. 5 Aprill Tänane hommik algas meil pisut varem kui tavaliselt, põhjuseks aga meie järgnev sihtkoha – mäed. Täna ärkasime varem kui oleme juba harjunud kuna buss saabus meile hotelli varem ja viis meid kooli, kus me korjasime kiiresti ära oma eilse fotokonkurssi pildid ja suundusime juba koos itaalia õpilastega edasi suunaga mägedesse. Tee oli üsna pikk ja seega oli meil aega suhelda itaalia õpilaste, kui ka nende direktori ja õpilastega. Kuna aga vahepeal hakkas vaatepilt juba mägiseks muutuma siis sai ka palju sõidu ajal pildistatud. Kogu selle projekti vältel on saadud teha tohutul hulgal looduspilte, eriti mägedest, põhjusega kuna Eestis sellist pilti sa ei leia. Vahepeal tegime me aga peatuse pisikeses külakeses, kus anti meile natuke üle tunni aja vaba aega jalutamiseks loomulikult saatsid meid itaalased. See oli hea võimalus osta omale koju igasugust nodi. Peale pisikest kolamist jätkasime oma teed ikka kõrgustesse, meie sihtkohaks oli mägedes asetsev militaar-turismiline asutus. Kõlab imelikult ja seda ta on ka, sest nägi ta välja rohkem hotellina kui militaarbaasina. Sihtpunkti saabudes kohtusime Itaalia koolis töötava ja meie projektiga tegeleva kauni naisterahva Silvana abikaasaga kes töötab seal, ta tegi meile pisikese ekskursiooni ja peale ekskursiooni suundusime sööklasse lõunatama. Nagu Itaalastele kohane oli toit mitmekesine ja kogused küllaldgi suured. Meeldivalt kõhud punni söönud(sinna nädalasse kadus minu terve aasta pikkune dieet) suundusime kõrvalruumi kus oli aeg lüüa punkt meie ametlikule osale ja jagada veel viimased tänukirjad ja auhinnad. Auhinnad olid ka hoolega valitud, eestlastele kingiti savikujukesed mis peletavad halba õnne ja mis on valmistatud nende kooli õpilaste poolt, itaalastele kingiti aga eesti oma kalevi šokolaadi et nad meenutaksid kui magusad võivad olla tegevused kui sa teed neid südamega. Muidugi oli ka erilisi kingitusi kellelegi erilisele. Peale seda kaunist lõppu suundusime tagasi bussi et seada meie suuna Crotone poole. Linna jõudes lasime muist itaalia õpilasi ja õpetajad maha, jätsime hüvasti ja suundusime kesklinna et tegeleda kõige oluliseima elemendiga kui sa oled võõras linnas....SHOPING. Kuna aga kell oli palju ka juba siis mei oli aega ainult kolm tundi kuid täna meie itaalia sõpradele said meie projekti neiud kolad mööda poode ja otsida omale mida hing ihkab. Peale väsitavat(meestele) shoppamist oli aeg asuda kodupoole, seepärast oli aeg jätta hüvasti meie itaalastega ja suunduda kodusuunas, aga mitte enne kui söime õhtust La Rustikas.

6 Aprill

Täna oli meie projekti kõige varajasem ärkamine, juba hommikul kell 7 ootas meid buss mis pidi viima meid Lamezia lennujaama kust me pidime lendama rooma, seega ma arvan et ei peakirjutama kui vaiksed kõik sõiduajal olid, isegi mina magasin terve tee. Edasi pidime jälle tegema check in’i ja ootama lennukit mis, nagu juba kombeks saanud on, hilines. Rooma Lennujaama jõudes võtsime pagasi ja suundusime väljapääsu poole kus ootas meid juba meie autojuht kes pidi meid toimetama hotelli. Teel hotelli olid kõigil silmad punnis ja vaatasid aknast välja kuna niimõnigi on unistanud Roomast ja lõpuks nende unistus täitub. Hoteli jõudes jagasime toad, viskasime asjad ära ja edasi suundusime Peetri väljakule, et külastada religiooni südant – Vatikani. Tee sinna polnud aga midagi nii lihtne, selleks pidime leidma õige ühistranspirdi ja väljuma õiges peatuses(hea ülesanne kamp turistidele:D). Aeg ja vaeva nõudis kuid hakkama saime, olimegi Vatikani lähistel. Oi kui palju inimesi oli Peetri platsil, kes pildistasid, kes joonistasid ja kes sõna otseses mõttes lesisid. Meie aga suundusime edasi Vatikani teritooriumile, selleks pidime seisma järjekorras ja läbima turvakontrolli, ma hakkan juba neid kontrolli tasapisi vihkama. Okei, saime läbi kes kuidas aga olime lõpuks maailma suurima religiooni südames. Meie ülesandeks oli külastada Püha peetri kiriku torni kus avaneb suurepärane vaade linnale, seda me ka tegime, ehki sinna üles ronimine oli väga väsitav. See on vist õige aeg mainimiseks et ma kardan kõrgust, aga õnneks ma tulin sealt kiiresti alla ka. All oli meil aega mõelda ja puhata kuna võttis aega et kõik alla jõuaksid. Edasi suundusime tagasi hotelli lähistele sööma, täna õhtul saime vaheldust, lõpuks sain ma minna McDonaldsisse, uskuge või mitte aga tahtsin saada midagi tuttavat hamba alla ja see oli parim asi mida ma üle pika aja tunda sain, see on vist märk et olgu toit nii hea kui tahes aga kodust toitu tahad sa ikkagi. Peale maitsvat õhtusööki oli meil vaja langetada otsus, kas hotelli minna ja täna õhtu puhata või jalutada väljas, otsus oli peaaegu üksmeelne, hotelli minna ja puhata, ainukesed kes selle vastu olid olid meie grupijuhendajad aga ega nemad ka 15 inimese vastu saa, nii siis meie läksime hotelli tänaseks ja grupijuhendajad aga jalutasid.

7 Aprill

Oi milline päeva algus, kohe oli tunda et ma vajasin seda vaba õhtupoolikut, eile ma suundusin varakult magama ja üritasin ennast välja puhata. Täna aga oli meie päev omamoodi lõbus kuna tänane päev algas hotelli hommikusöögiga millele järgnes meie tellitud 4 tundi kestev ekskursioon roomast. Tegemist oli väga huvitava ekskursiooniga aga mulle jäi ta lühikeseks kuna rooma on ju ajalooline ja religioosne linn siis usun et ka 8st tunnist oleks väheseks jäänud, aga sellegipoolest saime näha ja kuulda tähtsamaid vaatamisväärsusi nagu näiteks Püha peetri kirik, uskumatu rooma foorum ja minu isiklik lemmik, rooma kolosseum. Ühesõnaga vaatamist meil jagus. Peale ekskursiooni oli aeg süüa lõunat ning edasi oli meil plaanis gruppidena meile antud vaba aega kasutada kolades rooma poodides ning ka vaatamisväärsustega tutvuda, kuna vaba aega oli meil õhtuni välja siis paljud tegemata asjad sai korda aetud ja õhtul kohtudes teistega suundusime hotelli kus valmistusime homseks väsitavaks päevaks, sest lõpuks on jõudnud kätte see päev kus me suundume tagasi eestisse. Loodan ainult et lumi on ära sulanud:D